Lisette Meier 10C
Mina arvan, et siinkohal ei ole küsimustki, kas kohustuslikku kirjandust on vaja või mitte. Küsimus seisneb pigem selles, et kas raamatuid peaks saama ise valida või tuleks lugeda ikka vanaviisi õpetaja antud nimekirja alusel.
Alustuseks peaks üldse lahti selgitama, miks on kohustuslikku kirjandust noortele vaja. Põhjuseid on küll sadu, kuid toon välja enda arvates olulisemad. Raamatud arendavad silmaringi, see on ju kõigile teada. Teadmised, mida kirjandusteostest saab, on hindamatud ning kasuks terveks eluks. Raamatud tutvustavad noortele erinevaid inimtüüpe ja -omadusi ning ühiskonnaprobleeme. Mõne teose puhul saab tegelastega samastuda ja mõista oma probleeme või neid esmalt üldse märgata. Kindlasti aitavad kirjandusteosed kujundada noorte maailmavaadet. Raamat võib aidata leida endale elu sihi või eesmärgi, kuhu poole pürgida. Ka Andrus Kivirähk on öelnud, et lugemine on privileeg. Lugemine ei ole mitte kohustus, vaid hoopiski eelis, mida ei saa kasutada kõik. Maailmas on palju inimesi, kes ei oska lugeda või kellele pole raamatud kättesaadavad. Seega tuleks ära kasutada eelist, mis meile antud on, ning võtta vastu kogu raamatute pakutav teadmine.
Leian, et üldiselt tuleks lugeda ikkagi õpetaja antud nimekirja alusel. Õpetajad teavad, millised raamatud on vajalikud ning milliseid teemasid peaks käsitlema. Kuid kindlasti peaks lugemisnimekirja aastate jooksul muutma ning õpilastega konsulteerima, et millised teosed on väärt lugemist ning millised mitte. Tihti on probleemiks see, et õpetajad sunnivad noori lugema vana kirjandusklassikat, millel on kindlasti suur ajalooline väärtus, kuid tänapäeva kaasaaegsele noorele ei paku nende lugemine enamasti naudingut. Tavaliselt kaobki noortel lugemishuvi ära just selle pärast.
Siiski vahetevahel peaks õpilased ka ise raamatuid valida saama. Kõigil noortel on ju oma lugemismaitse ning žanr, mis neile kõige paremini sobib. Kui õpilased saavad vahepeal lugeda raamatuid, mis neile huvi pakuvad, suureneb ka lugemishuvi ning ollakse vastuvõtlikumad õpetaja pakutud teoste suhtes. Näiteks võiks õpetajad aastas kaks korda teha nii, et õpilased valivad ise raamatu, mis neid huvitab, ja saavad oma valitud teost klassile tutvustada, et jagada oma mõtteid ning rääkida millestki, mis otseselt neid huvitab.