Marta Saar 10C
Miks ma läksin tantsima? Sest kõik tüdrukud minu lasteaiarühmas läksid. See oli selline kerge ühiskondlik surve mitte olla teistest halvem. Kõigi sõbrannadega koos läksime, kuid püsivalt jäid tantsuga tegelema vähem kui pooled, kaasa arvatud mina. Üsna hiljuti sai minu tee tantsumaailmas otsa, kuid sellegipoolest olen just läbi tantsu saanud mitmeid eluõppetunde.
Üks minu jaoks olulisemaid arenguid iseenda kui isiksuse juures, mida tants on aidanud saavutada, on julgus ja enesekindlus. Kuid see teekond oli üsnagi käänuline, kuna tantsusaal oli tegelikult koht, kus üks hetk sai mu enesekindlus tohutu löögi, mida ma hiljem üsna nullist üles ehitama hakkasin. Minu arvates on nimelt väga oluline treeneri poolt tekitada turvaline keskkond, et laps tunneks end mugavalt. Laps peaks tahtma ennast ise arendada, mitte sellepärast, et keegi käsib. Minul oli ühel hetkel just risti vastupidi: mul oli halb ja mulle ei meeldinud trenn. Lõpuks tundsin, et ma pole piisavalt hea, et olla tantsija.
Olles üheksa-aastane ei hakata süvitsi lahkama neid tundeid, et miks ma end nii tunnen ja äkki reageerin üle. Mina vähemalt ei teinud seda, kangekaelne nagu ma olen. Kui ikka on nii, siis on, ja jutul lõpp. Tulingi suure tuhinaga tantsimast ära, enda arvates loomulikult igaveseks. Aastaks võtsin pausi, kuid kõik teed viisid ikka tantsusaali, seekord ühe teise tantsustuudio pere sekka. Mitte kunagi pole mul olnud soojemat vastuvõttu ja omaksvõtmist kui minu uues stuudios. Just seal suutsin uuesti leida rõõmu tantsimisest, mis oli hoopis suurem ja siiram kui enne. Muutusin ka iseenda suhtes palju kindlamaks. Trenn muutus minu jaoks kohaks, kuhu läksin suurima heameelega, et muude muremõtete eest põgeneda. Ei tohi alla anda, kui miski ikka väga paelub. Võib-olla on lihtsalt nende unistuste elluviimise koht kuskil mujal.
Öeldakse vahel, et elu on nagu lill ja sel hetkel mõeldakse, kui hea ja suurepärane see elu ikka on. Mina mõtlen sellest nii: elu on lill, mis mingil ajal hakkab sirguma üha kaunimaks ja kaunimaks, kuni on saavutanud oma kõrghetke. See on see aeg, kui inimese elu ongi super. Siis hakkab lill aga närtsima. Minu elus on samamoodi – pärast neid imelisi hetki tuleb ka natuke närbunud ilmega päevi. Nüüd oligi järg uute takistusteni jõudnud, aga läbi oma vigade sain ma jällegi palju targemaks.
Nimelt elasin ma järgmiseks läbi mitmeid vigastusi: lihaspingetest ja seljavaludest kuni lihaste ära tõmbamiseni. Esimesed probleemid tekkisid mul ületreenimisest, mida ma ei teinud teadlikult. Trennide kogus suurenes, kuna tahtsime sõbrannaga teha võistlusteks duo (kahest inimesest koosnev tants). Valmistasime seda oma vabast ajast, tehes üsna pikki päevi. Me ei osanud ette arvata, et need lisaproovid meid kuidagi mõjutavad. Lõpptulemus oli see, et mu keha oli järsku pidanud tavalisest palju suuremale koormusele vastu pidama, kuni ühel hetkel oli seda liiga palju.
Kui oma treeningute arvu suurendama hakata, tuleb seda teha mõistlikult ja aegamööda, et keha harjuks. Uisapäisa ületreenimine, mis iganes põhjusel seda ka ei tehta, ei tee tantsijat pikemas perspektiivis kuidagi paremaks ega tugevamaks, vaid lõhub lihaseid ning väsitab nii keha kui vaimu. Mõnikord tuleb iseendale “EI” öelda. Jah, väga tahaks hästi ruttu kõiges osavaks saada, aga mis kasu sellest on, kui pärast enam üldse tantsida ei saa.
Üks väga oluline punkt, mida iga tantsija ilmselt teab, on see, et alati tuleb end soojaks teha. Loomulikult teadsin ka mina seda, kuid ühel mu viimastest võistlustest juhtus aga järgmine. Olime end kogu grupiga juba pikemat aega sättinud, teinud soenguid ja meiki, kuni ühel hetkel ei olnud lavale astumiseni enam kaua aega. Ruttu panime kostüümid selga ja hakkasime kiirelt sooja tegema. Ilmselt ei keskendunud ma sellele piisavalt, sest hetk enne publiku ette astumist käis reielihasest selline kahtlane tunne läbi. See polnud otseselt kohutav valusähvatus, mistõttu ajasin selle närvide süüks, kuna enne esinemist on ikka kerge värin sees. Keset tantsu sain aru, et nüüd on päris pahasti, pidasin küll lõpuni vastu, aga edasi suundusin EMO-sse. Õnneks lihas päris katki ei läinud, kuid taastumine võttis ikkagi üsna kaua aega. Kuna paranemist ei saa tagant kiirustada, oli tantsusaalist eemale hoidmine üks paras väljakutse.
Kõik mu tantsuaastad, mida on vähemalt ikka üle kümne, on andnud ja õpetanud mulle palju. Otseselt tantsuga seotud on kõiksugune loominguline liikumine ja emotsioonide edasiandmine läbi tantsu, rütmitunnetus ja samuti erilaadi stiilide katsetamine. See nimekiri laieneb veel mitmesse valdkonda, alustades näiteks anatoomilisemast küljest: erinevate lihaste funktsioonid, kuidas need teineteist mõjutavad, milliste võtetega saab ennetada ja ravida erinevaid spordivigastusi. Parajat praktikat on saanud ka mu suhtlemisoskused. Igas meeskonnas või tiimis, mis peab koos töötama, võivad tekkida arusaamatused ja lahkhelid. Samamoodi oli ka minu tantsurühmas, kuid alati said kõik probleemid lahendatud, oli vaja vaid üksteist kuulata. Minu enda jaoks on kõige olulisemaks osutunud just vaimne areng – iseenda usaldamine ja enesekindluse kasv.