Uus õppeaasta on hoo sisse saanud – ongi paras aeg Lennuki ilmumiseks. Sellest aastast on Lennukil uus keeletoimetaja, õpetaja Anneliis Terep. Lennukiga on nüüd lisaks tavatoimetusele seotud ka valikaine “Praktiline kirjutamine” õpilased. Tänu juhtkonna usaldusele on mul suur õnn kirjutamishuvilisi ise õpetada, olles sunnitud koolile mõtlema korraga nii õpilase kui ka õpetajana.
Lisaks Lennuki laienemisele on sellest aastast meie koolis üks veelgi põnevam uuendus – täisealised õpilased tohivad oma puudumisi ise parandada. Minule valmistas see muudatus suurt rõõmu. Kuna ma pole kummagi oma vanemaga kaks aastat isegi mitte samas linnas elanud, on kergendav emale info edastamise asemel puudumistega ise tegeleda. Õpetajad seda õpilaste isevabandamist aga nii soojalt vastu ei võtnud. Osa sõnul pole õpilastel enam üldse mahti tundides nägu näidata, kuigi statistika mul kahjuks puudub. Õpilase taotlus eeldab gümnasistidelt mõistmist, et gümnaasium on vabatahtlik ning ega nad siin varemgi olema ei pidanud.
Koolimajas abiturientide näoilmeid analüüsides vaatavad vastu küllaltki tüdinenud näod. 12. klassiks on suurem osa õpilastest suutnud välja mõelda, millises suunas nende elud liiguvad. Tunnid, mis nende tulevast elukutset otseselt ei toeta, magatakse kas kodus või pea laual maha. Neil, kelle eksamivalikuks on kitsas matemaatika, laiub reaalainetes märkus “õt”. Samuti tundub mõttetuna käia ajaloos või kirjanduses, kui lai silmaring ega kirjutamisoskus tulevases elus prioriteet pole.
Kasutan siinkohal meelega sõna “prioriteet”, sest poleks korrektne väita, et need teadmised mitte kunagi kasuks ei tule. Minagi võiksin ühel päeval oma oletatavate aatomiteadmistega tuumajaama ehitama asuda, kuid paraku olen valinud oma tähelepanu millelegi muule suunata. Ööpäevas on endiselt vaid 24 tundi. Tuleb valida. Oma tulevikule mõeldes rändaksin pigem ajas tagasi Kahruti-aegsetesse Tiina Meeri tundidesse või kuulaksin paar korda nädalas Jaanus Adamsoni loengut inimese alateadvusest.
Probleem on selles, et pannes ritta oma prioriteedid, võib mõni aine umbes kahesajandale kohale langeda. See on jällegi paratamatu, sest õpilasel, kellel tulevikusuund selginemas, ongi olulisem tegutseda selle huvides. Lõpuklassi õpetajatele tähendab see umbes poolt alamotiveeritud klassi. 11 aastat laiapõhjalist haridust on käes ning paljudes riikides õpivad meie eakaaslased juba ülikoolis. Ehk tuleks lasta õpilastel viimase aasta puhul kindel suund valida, andes neile enne ülikooli astumist põhjalikumad teadmised oma meelisvaldkonnast?
Praegu tuleb prioriteedid ise paika panna, olgu selleks siis viieline tunnistus või areng mõnes kindlas valdkonnas. Edu!
Lennuki peatoimetaja, täiskasvanud õpilane ja abiturient Heneliis Notton (12C)