VAJAME SÕNALE “FEMINISM” UUT TERMINIT

Moon Lokk 12C

Lugenud erinevaid feminismi käsitlevaid raamatuid, hakkasin tähelepanu pöörama aina sagedamini esinevale probleemile: kõikjal räägiti naiste oludest, kuid kuskil polnud mainitud meeste ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas. Olen teemat vaaginud piisavalt kaua, et väita täna täie enesekindlusega järgmist: “Ühiskond vajab hädasti “feminismi” asemele uut sõna.”

Nagu iga teinegi noor, armastan ka mina oma soovide eest tulihingeliselt võidelda. Protestida ja oma õigusi taga nõuda, seda ju need noored tänapäeval ainult teevadki, eks?  Mille eest mina võitlen? Küllap mulle siis kõige südamelähedasem teema ongi võrdõiguslikkus. “Mis tüdruk see selline on, kes ennast feministiks ei nimeta?” tihkasin ikka mõelda. Nüüd vanemana, kuid mitte väga palju targemana, on “feminist” viimane sõna, millega ennast kunagi kirjeldaksin. 

Ärge saage minust valesti aru, põhimõtteid, mis selle sõna taga peituvad, hindan endiselt, kuid just sõna “feminist” ei tule enam mingi hinna eest üle mu huulte. 

Kui prantsuse filosoof Charles Fourier (just nimelt meessoost isik) aastal 1837 terminiga “féminisme” välja tuli, oli naiste roll ühiskonnas tõepoolest allapoole igasugust arvestust ning seega oli sõna, mis seostub otseselt naistega, kasutuselevõtt igati õigustatud. Tegemist oli terminiga, mis andis naissoole jõudu enda eest võidelda, kuid ajad on muutunud ning nüüd, poolteist sajandit hiljem on sõna “feminism” ületanud tugevalt oma “parim enne” kuupäeva ning läheneb ohtlikul kiirusel fraasini “kõlblik kuni”. 

Ei saa ümber lükata fakti, et naiste roll ühiskonnas on tugevalt paranenud, see pole veel täiuslik, kuid tõepoolest palju parem kui aastakümneid tagasi. Kasutama on hakatud uut sõna “võrdõiguslikkus”, mis ei too esile enam ainult naisi, vaid ka mehi. Meedias levivad laiaulatuslikud loosungid, mis pööravad rõhku soorollidele nii naiste kui meeste seas ning see on inimajaloos midagi täiesti uut. Poolteist sajandit tagasi ei nõutud isaduspuhkust, nagu ei viidud läbi ka sotsiaalseid reklaame, mis propageerinuks meessoost isikute tööd sajandeid naistega seostatud töökohtadel (nagu näiteks lasteaiaõpetaja või medõde). Aga nagu öeldud, on nüüd ajad teised, sest naistega kõrvuti nõuavad oma õigusi täna ka mehed – mõlemad soovivad olla võrdsed. 

Ehk tuleks siis feministidelgi lõpetada sõdimine ning alustada läbirääkimistega, et ei võideldaks enam ainult enda õiguste, vaid kõigi õiguste nimel. Võrdõiguslikkuse mõte peitubki ju selles, et mitte mina pole võrdne sinuga, vaid meie oleme omavahel võrdsed.  

Et seista ühiste põhimõtete eest, on vaja ka ühist sõna. Niisiis võib lugeda aegunuks mõiste “feminism” ning otsima tuleks hakata uut terminit, mis väljendaks nii meeste kui naiste võrdset positsiooni ühiskonnas. “Võrdõiguslikkus” on juba päris hea sõna, kuid vaja läheks midagi rahvusvahelisemat, mis jõuaks massidesse. Võib-olla kutsuks uus sõna, mis on mõeldud nii mees- kui naissoole, kaasa mõtlema ka noormehi, kes toetavad küll üleüldiseid põhimõtteid, et kõik peavad olema võrdsed, kuid tunnevad ennast hetkel riivatult, sest kuidas saavadki mõlemad osapooled olla võrdsed, kui “feminism” võib tunduda märgina naiste soovist seada ennast teistest kõrgemale. 

Selle sama küsimuse esitas mulle kord ka minu kunagine klassivend. Kuidas saavad inimesed väita feminismist rääkides, et soovivad võrdsust? Vastus on minu arvates lihtne: ei saagi. Vajame selle jaoks täiesti uut sõna. 

Jah, olen nagu iga teinegi noor – täis teotahet ja indu võidelda. Olen aga õppinud, et pole mõtet kinnisilmi sõdida või niisama mõõgaga lahmida. Tuleb osata sõnastada enda eesmärk ning seejärel tunda ka oma vastast, kelle vastu võideldakse, et aru saada,  mis on tema eesmärk. Kui see on selge, siis on juba tükk maad lihtsam jõuda ühise kompromissini, mis rahuldaks mõlemaid osapooli ning ennetaks suuremat verevalamist. 

Ideaalühiskonnas võiksime kõik jõuda kompromissini, et võidelda tuleb võrdõiguslikkuse eest, mis keskenduks mitte ainult naiste, vaid ka meeste olukorra parandamisele ühiskonnas. Kui võtaksime kampa ja moodustaksime liidu, siis polekski meil enam kellegi vastu sõdida, sest mehed ja naised seisaksid ühe ja sama põhimõtte eest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga