Tuule Kangur 11A
See artikkel on pühendatud geeniustele. Suurvaimudele, kes on meile pärandanud leiutisi, milleta me nüüd enam elada ei oskaks, või suurteoseid, mis mitmeid põlvkondi ilmestavad. Üritan anda põgusa ülevaate mõnest, kelle teod minule silma on jäänud ja kes on üksteisest väga erinevad. Võiks ju mõelda, et neid saab teatud tunnuste põhjal muust massist eristada, kuid minu arvates ei ole kindlat mustrit tekkinud, kuidas geeniused käituvad või millised nad välja näevad. Kes on need minu silmis mainimist väärt geeniused ja miks?
Iga laps on kunagi kuulnud nime Da Vinci. Vahel küll ei teata, milline inimene selle nime taga peitus, kuid vähemalt on see kõigi kõrvu kostunud: Leonardo di ser Piero da Vinci ci (1452–1519), tuntud kui Leonardo da Vinci. Mees, kelle surmast möödus tänavu 500 aastat ja kes oli uskumatult viljakas paljudes valdkondades. Tal oli annet nii kunsti kui ka kirjanduse vallas, ta leiutas masinaid või kavandas esemeid, mis tema eluajal olid teostamatud ning uuris muuhulgas ka anatoomiat ja optikat. Mida enam ma tema saavutuste või tegevuse kohta loen, seda suuremaks kasvab mu imetlus. Teda siiralt huvitas elu, teda paelus ümbritsev maailm ja ta uuris seda päevast päeva. Kuid nähtavasti polnud tema mõistus kaugeltki ainuke põhjus, mille pärast teda austati. Da Vinci oli ka väga hea ja avameelne suhtleja. Minu jaoks oli see ootamatu, sest olen harjunud arvama, et geeniused on introvertsed ja omamoodi inimesed, kellest teised eemale hoiavad või kes ise teistest eralduvad.
Üks sellistest, kes eelistas üksildust, oli Jerome David Salinger (1919–2010), eelmise sajandi Ameerika kirjanik. Kas teda just geeniuseks saab hüüda, on vaieldav, kuid tema romaan „Kuristik rukkis“ on üle maailma kuulus ja kuulub paljudes paikades kohustusliku kirjanduse hulka. Salinger oli ise oma andes veendunud ega lasknud teistel ennast õõnestada. Tänu oma südikusele suutis ta läbi suruda oma loomingu avaldamise peaaegu sisu muutmata, tegemata kirjastajate soovituslikke muudatusi. Ta saavutas juba oma eluajal suure edu, kuid tuntus ja tunnustus, mida ta oli kaua ihaldanud, mõjusid talle laastavalt. Niivõrd raske oli tal hullunud austajatega toime tulla, et ta otsustas õige pea maale kolida ja oma elu teise poole avalikkuse eest peidus olles mööda saata. Ta tahtis rahu, et keskenduda sellele, mida ta oskas – kirjutamine.
Vahel on nii, et geenius ei püüdle heale tasemele igas valdkonnas, vaid on väljapaistvalt andekas omal alal. Nii olid ka 20. sajandi suurimaks teadlaseks peetaval Albert Einsteinil (1879–1955) omad nõrkused. Kuigi tema panus füüsika arendamisse oli niivõrd suur, et ta pälvis Nobeli preemia, kukkus ta Zürichi Polütehnikumi sisseastumiskatsetel läbi nii kirjanduse, poliitika kui ka prantsuse keele eksamitel. Samas võib uskuda, et ta lihtsalt ei pidanud vajalikuks igal alal läbi lüüa ega arvanud, et üks inimene suudaks kõike hoomata. Lõppude lõpuks on ka nemad, geeniused, ainult inimesed.
Olgugi et nende mõistus on kaaslaste omast üle, surma ees on kõik sama kaitsetud. Nii lõppes Kataloonia modernistliku arhitektuuri ühe tähtsaima esindaja, Antoni Gaudí (1852–1926), elu täiesti ootamatult, kui mees oli teel pihtima (nagu tal kombeks oli) ning jäi trammi alla. Ilma igasuguse eelteadmiseta, et inimkond jääb temast varsti ilma, lahkus elavate hulgast väga omapärase käekirjaga arhitekt. Muude Gaudí hoonete hulka kuulub näiteks Sagrada Família, suursugune katoliiklik kirik Barcelonas, mida on ehitatud aastast 1882 ning mis peaks eeldatavasti valmima 2026. aastal. Suur osa tema loomingust asubki Barcelonas, mehe sünnilinnas. Tema stiil on midagi enneolematut, ta tõestas oma värvikirevate ja omapärase vormiga hoonetega, et majad ei ole pelgalt neli seina, millel on katus pea kohal, vaid nendest võivad saada lõuendid suurepäraste kunstiteoste loomiseks.
Meie hulgas on alati olnud ja on ka praegu hulganisti andekaid indiviide, keda saab teistest säravamateks pidada, kuid sellele küsimusele, kes nende hulgast geeniused on, ei suudeta siiani vastata. Prantsuse esimese entsüklopeedia artikkel geeniuse kohta kirjeldab teda isikuna, kelle hing on laiem ja omab kõigi ülejäänute tundeid; keda huvitab kõik, mis on looduses; kes iialgi ei võta vastu ideed ilma, et see ärataks edasist huvi. Kõik huvitab teda ja miski pole tema jaoks kadunud.