Valter Pärn 10C
Hindamissüsteem on ajast aega osutunud kõneainet pakkuvaks. Seda sellepärast, et hindamise objektiivsuse tagamiseks on paika seatud kindlad kriteeriumid. Kindlasti on vaja, et mõõdupuu oleks fikseeritud ning kehtiks kõigile samaviisiliselt. Kohati on aga hindamine liialt piiritletud. Hinne on täiesti mittemidagiütlev. Vähemalt mulle. Sooviksin saada tagasisidet – mis hästi, mis mitte nii hästi. Hinnetega kaasneb tahes-tahtmata orienteeritus õppida hinnetele.
Sellise tagamõttega õppimine ei ole efektiivne. See on reaalsus. Raske on selgeks õppida midagi, mille õppimine on vastumeelne ning seda tehakse vaid hinde saamiseks. Õppida tuleks omast huvist ning tahtest. Ei taha väita seda, et tunnis ei peaks tähele panema või kodutöid ei tuleks teha, vaid seda, et kodutööde liigne maht ning õppetöö liigne suunitlemine hinnetele ei ole efektiivne. On palju paremaid meetodeid.
Kirjandus pole midagi sellist, kus tuleks õppematerjali tundide viisi pähe tuupida. Kirjandus näitab loovust, isikupära ja olemust. See näitab, kuidas keegi midagi tõlgendab ning väljendab. Olgu väljendiks keelekasutus, olgu materiaalne kunst. Leian, et kirjanduse kui õppeaine hindamisel tuleks arvesse võtta isiku arengut ning loovust. Ei tohiks olla nii, et lugemiskontrollis küsitakse vaid üksluiseid, igavaid faktilisi küsimusi. Ei tohiks. Raamatul on mõte. Hinnata tuleks seda, kuidas lugeja loetud tekstist aru sai ning seda tõlgendab. See näitab, kas ollakse raamatusse mõttega süvenenud või mitte.
Lugemiskontrollis küsitakse väga üksikasjalikke ning faktilisi küsimusi. Ma ei lugenud raamatut, et teada saada, mitu kala kalamees püüdis. Ei, ma lugesin seda selleks, et teada saada, mida autor raamatuga öelda tahtis. Number kui hinne ei ütle kirjanduse õppeaines midagi. Olen seisukohal, et hindega võiks kaasneda personaalne tagasiside. Tagasisides tuleks arvestada õpilase arengu ning loovusega. Noori inimesi ei tohiks kasvatada robotiteks, kes teavad palju, aga ei oska nende teadmistega midagi peale hakata ega neid rakendada. Eesti Vabariigis on inimesel õigus oma arvamusele ning seda võimalust tuleks kasutada. Hinnata tuleb, kuidas enda arvamust, mõtet põhjendatakse ning millele arvamuse kujunemisel tugineti. Tagasiside annab õpilasele palju parema arusaama sellest, mis hästi, mis mitte niivõrd hästi. Konstruktiivne tagasiside õpetab, pakub uusi lahendusi ning arendab isiksust. See on see, mille poole püüelda võiksime.
Olen seisukohal, et hinnetele õppimine on väga ebaefektiivne, seda eriti kirjanduses. Matemaatikas on arusaadav, et 1+1 on kaks, seal on õiged ja valed vastused. Seda ei saa tõlgendada kaheti. Kirjandusega on teine lugu. Tihtilugu pole n-ö õigeid ja valesid vastuseid. Sel puhul võib ühel asjal olla mitu tõlgendust. Tõlgendus sõltub inimesest ning me ei saa inimesele pahaks panna tema enese arvamust. Arvamus ja sõna on jätkuvalt vabad. Arvamust ja sõna tuleks avaldada muidugi sündsuse piires, lihtsalt täpsustuseks. Kuidas hinnata ühe arvamust paremaks, teise oma halvemaks? Me ei saa arvamust, mõtteid hinnata mingisuguse fikseeritud, puusseraiutud süsteemi järgi.
Eelnevalt tõin välja, et hinnet võiks illustreerida ka personaalne tagasiside. Olen arvamusel, et parim oleks hinne asendada tagasisidega. Tagasiside annab parema eelduse arenguks. Tagasiside paneb mõtlema ning juurdlema. See on minu arvates kirjanduse kui õppeaine puhul palju efektiivsem ning ratsionaalsem. Me ei saa mingi fikseeritud arvusüsteemi järgi inimese arvamust ja eneseväljendust hinnata. Inimesed on erinevad. Hinnata tuleks loovust, arengut ja edasipüüdlikkust. Seda personaalse tagasiside abil.
Kirjanduse hindamist ei saa suruda mingisse kitsasse arvuhulka. Hinne ei näita midagi muud, kui seda, kui hästi on suudetud miski pähe õppida. Tekib küsimus selle kohta, kas see viis tõesti väljendab ülimat tublidust. Kui suudad lahti kodeerida selle, kuidas õpetajale meeldib, oled sa ka siis kõige targem? Mina arvan, et nii see kindlasti pole. Olen seisukohal, et see viis päevikus ei vii õppijat edasi. Rohkem tuleks keskenduda enesearengu, loovuse, edasipüüdlikkuse ja mõtete selgete väljendamise hindamisele ja arendamisele. Need omadused on inimesele kui tervikule kordades kasulikumad, kui üksluised faktilised teadmised. Õppijale tuleks vead, teised arvamused selgeks teha personaalse tagasisidega mitte kivisse raiutud, iganenud hindamissüsteemi toel. See ongi minu arvates kirjanduse mõte. Luua, leida isiksus ning seda arendada.