Kelly Liis 12B
Gümnaasiumis, kuid eriti 12. klassis, on läbivaks teemaks edasised plaanid. Mina olen teadnud juba aastaid, et mingisugune õpetaja minust saab. Tavaliselt soovitatakse mul sellise vastuse peale natuke järele mõelda. Küsitakse, kas ma ikka tean, kui palju õpetajad keskmiselt palka saavad, ja öeldakse, et vaev, mida töö nõuab, ei ole kuu lõpus kontole laekuvat summat väärt. Lisaks kohe negatiivselt vastavatele inimestele on ka ülejäänud inimesed väga üllatunud, et ma vabatahtlikult sellise eneseohverduse teen.
Miks suhtuvad gümnasistid õpetajaametisse sellise vastumeelsusega, arvestades, kui olulist rolli õpetaja nende elus on mänginud? Just nemad on olnud 12 aastat õpetaja hoole all ning kogenud vahetult õpetajate vaeva neist korralikud intelligentsed inimesed vormida. Suhtumine õpetajatesse on aga muutunud.
Oma koolitee jooksul olen tajunud pigem negatiivset suhtumist. Tihti kuulen kaasõpilasi väljendamas oma seisukohta, et õpetajad tahavad meid kiusata ja elu raskeks teha. Nende eesmärk on meile kehv hinne lajatada ja siis võidurõõmsalt klassi ees naerda. Siinkohal peaks enda jaoks enne selgeks tegema, mida heaks õpetajaks olemine endast kujutab. Tuleks mõista, et õpetaja eesmärk on teha enda tunni sisu õpilasele selgeks, samamoodi nagu arstil on eesmärk patsient terveks ravida. Hoolimata sellest, et kohati võivad õpetaja nõudmised puhta kiusuna tunduda ning võib tekkida olukordi, kus antud õppevorm kõigile õpilastele ei sobi, on siiski tööle tulles nende eesmärk anda noortele midagi uut – uus vaatenurk, uus teadmine. Õpetajad ja haridus on igal juhul meie ühiskonna alustalad.
Loomulikult ei saa mainimata jätta ka mõningaid negatiivseimaid aspekte õpetajaameti juures. Õpetajaamet ei ole kindlasti mitte lihtne. See nõuab head kohanemisvõimet ja loovust. Õpetaja töö ei lõppe pärast tundide lõppu ja tihti peab probleemsemate lastega palju vaeva nägema.
Mina aga näen õpetaja töös midagi erakordset. Vastutus, mis õpetajatel lasub, on üüratu, kuid samas leian, et see on amet, mis pidevalt tagasi annab. Oluline pole ei palganumber ega ka tunnustus, mida õpetajaamet endaga kaasa võib tuua. Palju üllam on tunne anda kellelegi, keda olulised valikud veel ees ootavad, vajalikud vahendid otsuste rägastikus orienteerumiseks. Õpetajate päeval said kõik abituriendid võimaluse kaheks tunniks õpetaja rolli proovida. Minu jaoks oli see vaid kinnitus, et olen valinud õige tee. Vaadates klassi ees kolmekümnele särasilmsele esimese klassi lapsele otsa, tundsingi, et midagi muud ma edasipidi teha ei tahaks.
Õpetajaamet ei saa paljude arvates väärilist tunnustust, kuid usun, et arvestades ameti tähtsust, ei saagi seda vääriliselt tunnustada. Õpilased võiksid aga rohkem märgata ka õpetajapoolset pingutust, ruttamata neid maha tegema