Maria Krjutškova 10C
Viimaste aastate jooksul on üha aktuaalsemaks muutunud vaimsest tervisest avalikult rääkimine. Vaimse tervise probleeme analüüsitakse ajakirjanduses, loomekunstis ja muusikas.
Moel, nagu ka igal teisel kunstivormil, on jõud sõnumit edastada. Vajame oma ühiskonda tõsiseid arutelusid teemade üle, mis on liiga pikka aega jäänud tähelepanuta või aja jooksul normaliseerunud. Peame vastu vaatama kaasaegsetele raskustele. Mood on vabastav, mõtlemapanev ja skandaalne, kajastab stiilitrende ning seda, mis toimub parasjagu ühiskonnas.
Toon ühe lihtsa näite. 2017. aasta teises pooles levis ülemaailmselt #MeToo liikumine, mida peetakse ka feminismi viiendaks laineks. Liikumise idee rakendus koheselt moes. Mitmed moedisainerid, näiteks nagu Tory Burch, Prabal Gurung, Vivienne Westwood ja teised, said inspiratsiooni oma loomingu jaoks just sellest liikumisest. #MeToo liikumise sünnist on möödunud kaks aastat – moes neli hooaega. Selle aja jooksul on mood kardinaalselt muutunud. Naiste- ja meesteriietel ei ole tugevaid lõikelisi erinevusi, naisteriiete varrukad on pikemad, siluetid on lõdvemad.
Samuti on moemaailma mõjutanud viimastel aastatel üles kerkinud vaimse tervisega seotud teemade käsitlemine. Vaimsest tervisest rääkimine muutub aina vähem tabuks ning selles osas on toimumas revolutsioon. Seda soosib ka asjaolu, et 2013. aastal ilmus ,,Vaimsete häirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu’’ viies väljaanne, mis annab varasemast veel täpsema ülevaate vaimsetest haigustest. Raamatu ilmumine tõi endaga kaasa teadlikkuse tõusu mentaalsete probleemide kohta.
23. septembril toimus Milano moenädala raames Gucci kevadsuvise kollektsiooni show. Kontrolli ja vabaduse vahelise konflikti näitamiseks alustas Gucci show´d riidekomplektidega, mis nägid välja nagu 19. sajandi vaimuhaiglatest pärit riided. Selline looming viis aga protestini. Modell Ayesha Tan-Jones näitas show ajal publikule oma käepesasid, kuhu oli musta markeriga kirjutatud “Vaimne tervis ei ole mood”. Gucci pühapäevaõhtune show oli eriti sürrealistlik, atmosfääri lõid haigla monitoride hääl, ere operatsioonisaali valgus ning näost kahvatud konveierilindil seisvad modellid.
Kunst kajastab sotsiaalseid tabusid, ühiskonna probleeme, vahel ka poliitilisi sõnumeid. Kuid kas vaimse tervise pahupoolt peaks kajastatama?
Esitledes loomingut, mis on inspireeritud 19. sajandi hullumajade riietest, tuletame meelde ajalooperioodi, mil vaimse tervise probleeme ei mõistetud. Patsiente piinati, seoti mööbli külge kinni ning mürgitati. Kaldun arvama, et sellise teema kajastamine on moe jaoks liiga tundlik. Inimestel, kel endal on mõni vaimne haigus, võib see tekitada ebamugavusi. Selliseid kriitilisi teemasid peaks mood käsitlema väga õrnalt. Omalt poolt pakun välja kasutada loomingu jaoks innovaatilisi ideid ning vältida tagasivaatamist hämarasse minevikuperioodi. Selline lähenemine ei tee kellelegi head ega tõsta vajalikku teadlikkust. Looming peab teemale lähenema positiivsest vinklist, inimesi julgustama ja panema neid kaasa mõtlema.