Grete Kunnas 10C
Olen siiani koolis hästi hakkama saanud ja ka koolikatsed läksid mul päris hästi, mis tähendas, et mulle jäi palju valikuvõimalusi. Otsuse langetamine ei tekitanud mulle suurt piina, vaid valisin üpris väledalt humanitaarklassi. Kahtlema hakkasin alles siis, kui mõistsin, kui paljusid paistis mu valik üllatavat.
Mu naaber küsis minult, kuidas koolis läheb, niisiis vastasin, et ikka hästi. Järgmisena tahtis ta kindlaks teha, et ikka reaalklassi sain. Selle peale ma muidugi natuke kohmetusin ja ütlesin, et valisin tegelikult ise vabatahtlikult humanitaarklassi. Mulle kiiresti üllatunult otsa vaadanud, jätkas ta teed. See on ehe näide sellest, kuidas tihti oletatakse, et kõik vähegi tublid õpilased kindlasti matemaatikat õppida tahavad.
Mulle on jäänud mulje, et tänapäeva ühiskonnas väärtustatakse reaalaineid ja nende oskajaid enam kui humanitaaralade inimesi. Üks sellise mõtlemise põhjustest on arusaam, et täppisteadused on nõudlikumad. Väidetakse, et humanitaaralad on õpitavamad kui näiteks matemaatika. Eesti kontekstis on kindlasti oluline ka e-riigi maine, millest tuleneb suur vajadus IT-erialasid õppivate inimeste oskuste järele. Reaalõppesuunda on koolides sageli eelmainitud põhjustel suurem tung. ERR-i andmetel on ka Eesti ülikoolides populaarsemate erialade hulgas informaatika ja IT-ga seotud erialad. Nendega seotud tööde eest makstakse üldiselt suuremat palka. See muudab ka gümnaasiumis reaalsuunda sisse saamise raskemaks, sest kõik soovivad kindlat tulevikku, mida seostatakse sageli just reaalainete valdamisega.
Kuigi matemaatika oskamiseks peab olema nuppu, saab loogilist mõtlemist arendada, mistõttu ongi minu arvates eelkõige oluline huvi aine vastu. Lapsed, kellele juba väiksena meeldib arvutada ja nuputada, arendavad paratamatult oma matemaatilist mõtlemist rohkem. Mõni siiski huvitub hoopis raamatutest ja kirjandusest, õppides paremini lugema ja kirjutama. Omavahel neid oskusi võrrelda ei saa, sest need on lihtsalt liiga erinevad. Ainuüksi selle teadmise najal ei saa öelda, kumb lastest on targem. Samamoodi ei saa ka väita, et reaalained oleksid kuidagi tohutult nõudlikumad.
Reaalaineid ei saa pidada ainutähtsaks veel sellepärast, et tegelikult peaksid kõik õpilased saama koolist võimalikult mitmekesise teadmistepagasi. Laiem silmaring tagab paremad võimalused elus. Muidugi võivad inimeste huvid elu jooksul muutuda. Kui spetsialiseeruda rangelt ainult ühele erialale, võib hakkamasaamine tööturul ja tavaelus osutuda keeruliseks ning mõttekäik muutuda ühekülgseks. Õpilasel, kellel on sügavam huvi näiteks füüsika vastu, läheb elus siiski vaja ka muid aineid, kasvõi eesti keelt, et olla võimeline oma ideid arusaadavalt sõnadesse panema, ja ajalugu, et mõista paremini maailma enda ümber. Samamoodi on teadmisi reaalainetest tarvis muude alade tundjatel.
Kuigi e-riigi arendus on tähtis, leidub siiski mitmeid põhjuseid, miks humanitaaralad on samuti üliolulised. Kuna oleme üsna pisike riik, on väga oluline keele, kultuuri ja ajaloo hoidmine. On tähtis, et ka edaspidi leiduks noori, keda huvitab ajalugu või kultuur, ja et nende huvisid toetataks. Keegi peab ka eesti keelt pidevalt arendama, et see ei hääbuks. Samuti tuleb kindlasti väärtustada noori, kellele pakuvad erilist huvi näiteks ühiskonnaõpetus, rahvusvahelised suhted või võõrkeeled, sest tulevikus on ikka vaja ka saadikuid, tõlke ja paljusid muid ameteid. Just sellepärast tuleb väärtustada ja innustada ka teiste, mitte ainult täppisteaduste õppijaid.
Tundes ise tõmmet pigem muude ainete poole, pole tingimata tarvis üritada reaalaladel tippu pürgida. Kuigi nende oskamisega kaasnevad omad plussid, on siiski ka kõikvõimalike teiste alade valdajaid vaja. Kindlasti ei tohi soovidest loobuda teiste inimeste surve pärast. Stabiilset tulevikku ei taga mitte teadmised reaalainetes, vaid tahe ja oskused mistahes alal. Kuigi reaalainete oskajate järele on nõudlus, on hädasti tarvis ka kõike muud. Tuleb panustada võimalikult mitmekesisesse teadmiste omandamisse.