Markus Hermlin 11C
Iga päev seisan söögivahetunnil tohutu dilemma ees: kas valida koolilõuna või päevapraad? Vaatan kordamööda puhveti seinal olevat tahvlit ja koolilõuna iseteenindusletti ning mõtlen. Kas päevapraad on täna 2€ väärt? Äkki mulle täna koolilõuna ei maitse? Päevapraad on alati safe bet, aga pean raha nädalavahetuseks säästma. Nii ma siis seisan keset sööklat, nõutu ja abituna.
Seetõttu otsustasin teha katse, kus nädala jooksul sõin iga päev nii koolilõunat kui ka päevapraadi, et jõuda selgusele, kumb on ülim. Tuleb toonitada, et antud artiklis pole tegemist küsitlusega kooliõpilaste seas, vaid pigem minu kui kriitiku eksperthinnanguga. Tõsi, teatud hetkedel konsulteerisin ka teiste tunnustatud kriitikutega, et võimalikult täpne võrdlus koostada. Igale toidule annan hinde viiepallisüsteemis ning hindamisel arvestan järgmiseid tegureid:
- Maitse (ilmselgelt)
- Tekstuur
- Lõhn/välimus
Kindlasti võtan arvesse ka innovatiivsust ja julgust eksperimenteerida, kuna vaid nii saab luua erakordseid maitseelamusi. Maitse on peamine mõjutegur hindamisel, kuid see pole ilmtingimata määrav faktor. Väga oluline on toidu väljanägemine ja lõhn, kuna sisuliselt otsustavad inimesed välimuse ja lõhna põhjal, mida toiduks valivad. Ei tohi unustada tekstuuri, mis on ülimalt oluline toidu nautimise eeltingimus. Iga toidu hinnet mõjutab ka salat. Kuna päevapraega eraldi magustoitu kaasa ei tule, ei lähe magustoidud arvesse. Järgnevalt analüüsin päeva kaupa koolilõunat ja päevapraadi ning panen hinded.
ESMASPÄEV
Koolilõuna: koorene penneroog kanaliha ja aedviljadega, porgandisalat või hiina kapsa salat viinamarjadega. Huvitav kogemus oli süüa koolis mingil määral kvaliteetseid makarone. Tavaliselt on koolilõunas mingid pisikesed ja veidrad makaronid. Aedviljad sobisid toidu sisse hästi ja kanaliha oli üsna norm. Toidu välimus ei olnud kahjuks kõige muljetavaldavam.
Hinne: 4
Päevapraad: täidetud paprika sealihaga, praetud kartul, toorsalat. Liha oli vähe, kuid oli see-eest hästi küpsetatud. Mulle jäi mulje, justkui oleks liha puudumist üritatud ühe paprikaga kompenseerida, mis minu arvates eriti ei toiminud. Kooli praetud kartulid on alati viimase peal, tubli töö. Ise oleksin soovinud rohkem liha, kuid pole hullu.
Hinne: 4
TEISIPÄEV:
Koolilõuna: borš – üks supp, mida koolis enam-vähem osatakse teha. Tean, et nii mõnedki õpilased on kooli suppide osas pessimistlikult meelestatud, kuid borši näen paljusid söömas. Sellegipoolest on, ausalt öeldes, tegemist üsna igava roaga, kujutamata endast maitsemeeltele midagi vaimustavat.
Hinne: 4
Päevapraad: paneeritud kanafilee seesamiseemnetega, sõmer riis, toorsalat. Seemned lisasid kanale maitset vaid vähesel määral, kuid kana ise oli hea. Riis on hea vaheldus pidevale kartuli söömisele. Hea söök, nautisin sisuliselt iga sekundit ja suuri pretensioone pole.
Hinne: 5
KOLMAPÄEV:
Koolilõuna: Kurzeme strooganov sealihast, keedetud kartulid, sõmer tatrapuder, peedisalat või valge peakapsasalat porgandiga. Keedukartulid olid kohati kõvad ja maitsetud. Suuremad lihatükid olid täiesti kuivad ja nätsked ning seetõttu oli neid võrdlemisi keerukas mäluda. Julgen öelda, et nädala jooksul söödust kõige suurem pettumus.
Hinne: 2
Päevapraad: hakk-kotlet šampinjonidega, kartul, toorsalat. Kotlet oli hästi praetud, esile pürgis nauditav struktuur, kuid kohati oli kahjuks tunda pisut kõrbemaitset. Kartulid olid üsna okeid. Päris decent, kuid kõrbemaitse tõmbas hinde veidi alla.
Hinne: 4
NELJAPÄEV:
Koolilõuna: hakklihasupp. Hea supp, mis minu jaoks rikuti ära hapukurgiga. Oma mäki juustuburgerist ma hapukurki välja ei kougi ja olen muidu suur hapukurgi fänn, kuid supi sisse minu arvates antud komponent ei sobinud. Kui hapukurk, mis minu jaoks veidi liiga esoteeriliseks jäi, välja jätta, oli tegemist korraliku supiga.
Hinne: 4
Päevapraad: kanapallid juustuga, kuskuss köögiviljadega, toorsalat. Kanapallid olid keskpärase suurusega. Julgen öelda, et tibake magedad. Üsna lähedal maksimumile, kuid jäid sutsu maitsetuks ja oleks nõudnud rohkem vürtsi.
Hinne: 4
REEDE:
Koolilõuna: sardellid, kartulipüree, rõõsakoorekaste, hapukapsasalat või kõrvitsa-porgandisalat. Sardell oli üsna meeldiv, kartul maitsetu ja isegi leige. Kaste üsna norm. Teist korda viie päeva jooksul pidin koolilõuna kartulites pettuma ja kuna see intsident juhtus juba teist korda, ei saa seda andeks anda.
Hinne: 3
Päevapraad: kalakotlet kartulipüree ja toorsalatiga. Siinkohal pean ausalt tunnistama, et antud toitu mina süüa ei jõudnud, kuna mul oli midagi pakilist käsil. See on ainus toit nädala jooksul, kus võtsin hindamisel aluseks rahva arvamused ja soovid. Hinne põhineb vaid saadud tagasisidel.
Hinne: 2
Kokku oli päevaprael ja koolilõunal kummalgi nädala jooksul võimalik teenida 25 punkti.
Lõppskoori puhul tuleb kindlasti arvestada fakti, et koolilõuna on tasuta ja päevapraad maksab 2€, olles märkimisväärselt kallim. Samuti vedas koolilõunal, et nädala jooksul ei pakutud kordagi lasanjet, kuna see meistriteos oleks üksinda kogu võistluse kinni pannud. Aga pikema jututa, siin on lõppskoorid:
Koolilõuna: 17 punkti
Päevapraad: 19 punkti
Nagu oli juba enne katse läbiviimist veidi arvata, võitis päevapraad, kuid üllatuslikult üsna väikese edumaaga. Tuntava põntsu päevaprae lõppskoorile pani vana hea kalakotlet. Muidu saadi hästi hakkama, hinne oli stabiilselt kas “5” või “4”. Koolilõuna puhul tundub just “ebastabiilsus” märksõna olevat. Mõned toidud on tasuta toidu kohta suurepärased, mõned…ei ole. Nüüd siis vastus alguses esitatud küsimusele, kumb on parem: kas päevapraad või koolilõuna? Pean tunnistama, et kuna lõppskooride vahe on tõesti vaid kaks punkti, ei saa ma väita, et päevapraad oma hinda väärt oleks. Mõlemas valikus oli toit, mis sai hinde “2”, kuid sellegipoolest oleksin eeldanud veidi suuremat tasemevahet. Võib-olla peaks päevaprae hinda alandama? Näiteks 1€ või 1,50€?
Kui sulle see artikkel istus ja sooviksid taolisi võrdlusi veel näha, anna sellest kindlasti märku ja võib-olla näed seda juba järgmises Lennuki numbris. Samuti anna märku, kui antud artikkel üsna mõttetu ja igav tundus. Seeläbi saan teada, kui minu karjäär ajakirjanikuna läbi on.