Maria Kruusement 11C
Kes meist pole muiates oma lemmikroogasid nautinud? Sellises ekstaasis leidsin end pidevalt, elades aasta aega Itaalias. Lõunamaise päikese paitatud puu- ja juurviljad tegid oma värskuse ja mahlasusega kõhule pai. Kohalikud vürtsid ja maitseained lõid salapäraseid ning uudseid maitseelamusi. Mis peamine – pasta. Tänas kõht, tänas hing, tänas süda.
Lennutan teid mõtetes 3686 km kaugusele, teisele poole Euroopat, Sitsiiliasse. Saarele, kus looduses domineerivad kaktused ning palmid. Idakaldal võimutseb Etna, kivistelt randadelt avaneb vaade lõputule sinisele merele. Kogu selle lummavuse sees pesitseb linn nimega Palermo. Asub justkui kausi sees, mägede vahel lohus, ühelt poolt kaitstud kaljude võimsate seintega, teiselt poolt avatud Vahemerele. See on koht, mis hoiab ja armastab, elab ja särab.
Olin õnneseen, sest sattudes Palermosse oli kindel, et toiduelamuseta ma tagasi ei tule.
Seal on rõhk toidul ja söögikorral suurem kui ülejäänud Itaalias. Kuulsin pidevalt arutelu käigus sitsiillastelt, kuidas toit saapasääres ja kannas on kardinaalselt erinev. Riik on küll sama, kuid pika, veniva mandri tõttu on traditsioonid laiali valgunud. Oma koha on kivisse raiunud piirkonniti omapärased toidud. Itaallaste kommete juures on väga huvitav nende seotus toiduga. Meil süüakse vastlapäeval vahukoorega suussulav kukkel ja pärast karget kelgusõitu soojendatakse end koduse hernesupiga. Sitsiillastel on lihavõtete ajal laual martsipanist lammas, sees pistaatsiakreem. Surnute päeval näksitakse seesamiseemnetega küpsiseid ja ei puudu ka martsipanikujukesed, kuid siis meenutavad nad kõiksugu puuviljasid.
Palermo kaitsepühak on Santa Lucia, kelle luud on maetud linna vasakut külge piirava Monte Pellegrino mäele. 13. detsembril, tema päeval, süüakse ohtralt arancinesid (friteeritud riisipalle, kus sees on liha, herned, juust jpm) ja paar päeva ette valmistatud la cucciat (ricotta ja keedetud nisuga valmistatud maius). Isadepäeval märtsis leevendab magusaisu la sfincia (pagaritoode jällegi ricottaga). Kindlasti ei saa jätta mainimata suviseid lõunaid la brioche con gelatoga (saiakukkel jäätisega), mis palaval ilmal oma värskusega ilusti kõhu täidab. Mainimist vajavad ka cannolid, mis keelt limpsama panevad.
Olgu pühasid nii palju kui tahes, miski ei ületa pühapäevasid pere seltsis. See on püha aeg. Kui mitte iga pühapäev, siis vähemalt korra kuus leiab pere tee vanavanemate juurde, kus on neid ootamas suur ports pasta al fornot. Pastakiht pastakihi järel liigitub kõikvõimsa pasta primo alla. Püksivöö veidi juba pitsitab? Jutupausi järel tuuakse lauda secondo, milleks on tavaliselt liha. Mis oleks üks pühapäev, kui toidulaualt puuduks dessert? Muidugi kaasneb kogu sööminguga vein ja hiljem üks lonks kanget espressot. Rõõm, mida toit inimesele pakkuda võib, on võimas. Oskus kogu protsessi nautida voolab itaallastel veres.
Erakordselt erinev kahe riigi vahel on suhtumine toitu ja sellega seonduvasse. Oma küllaltki nõudliku graafikuga päevas oli toidukord omandanud minu elus pigem energiaallika tähtsuse. Nüüd, elanud aasta tunniste lõunasöökide ja pooleteisetunniste õhtusöökidega, näen end kõrvalt ja mõistan, kui väikese aja pühendan toidule. Eriti vinge on noorte itaallaste osavõtlikkus. Võiks ju arvata, et emad kokkavad ja kogu pere tuleb kokku kindlal kellaajal sööma, kuid lapsed õpivad oma vanematelt ja kokkamisoskused, salajased retseptid pärandatakse põlvest põlve edasi kui reliikvia. Sain humoorika vaatemängu osaliseks, kui olime parasjagu klassiga restoranis lõunatamas. Tellisime pastat, nagu kombeks on. Mida tegid mu armsad sõbrad, kui taldrik oli nina ette pandud? Võeti käsile pastakontroll. Kas ikka on al dente? Huvitav, kas nad kasutasid number 5 või 6 suurusega spagette? Tegelikult oleks võinud minut vähem vees keeta. Restoranis käis tuline arutelu. Itsitasin vaikselt oma toolil ja nautisin hetke.
Hetk, mil tundsin ülevoolavat, sügavat tunnet “Jah, ma olen tõesti Itaalias”, oli toiduga seotud. See hetk oli oktoobrikuu keskpaigas, mil olin jõudnud koolipingi taha ja Itaalia mandril olin viibinud pea kaks kuud. Algamas oli ajalootund. Pärast pikalt kestnud ladina keele tööd lonkisid ükshaaval klassiruumi tagasi mu klassikaaslased. Valju juttu oli palju, tunni aeg aina kulus. Õpetaja nokitses teha omi töid, õpilased nautisid puhkust. Ühel hetkel kella kontrollides sain aru, et järele on jäänud 15 minutit ja tol hetkel palus autoriteetse häälega toolile istunud õpetaja vaikust. Suutsin vaid ohates sõnada: “Jess, alustame. Oli aeg.” Klassis oli jututeema viidud lõhele ning selle küpsetamisele. On ta ikka toorelt hea ja milliseid maitseaineid lisama peaks ning kui juba, siis millises järjekorras? Kuidas küpsetada? Fooliumiga? Ilma? Lisada sidrunit? Järg jõudis minuni. “Maria, kas te sööte Eestis lõhet?” uuris õpetaja. Muhe ilme mu näol püsis tol päeval veel kaua ja süda oli jõudnud lõpuks ometi õigesse kohta. Olen siin, Itaalias, toiduparadiisis.
Itaalia ja toit tunduvad minu jaoks lõputu teemana. Niisama lõputud kui itaallaste söömingud. Siinkohal lõpetan imetoreda mõttega. “Non c’è amore più sincero dell’amore per il cibo” ehk “Pole olemas siiramat armastust kui armastus toidu vastu”.