Magnus Teder 10C
Pärast selle aasta parlamendivalimisi ja valitsuse moodustamist on rohkelt räägitud ühiskonna lõhenemisest. Põhjuseks olid nii parteide radikaalsed maailmavaatelised erinevused kui ka osade inimeste rahulolematus loodud koalitsiooniga ning valimistulemustega üldiselt. Seetõttu nähti inimeste seas erinevate poliitiliste vaadete põhjustatud hõõrdumist. Aga kas praegu on Eesti ühiskond lõhestunud? Kui palju sellist olukorda esineb ja on ajaloos esinenud?
Definitsiooni järgi on ühiskonna lõhestumine (ingl political või mass polarization) olukord, kus inimese seisukoht ja hoiak on mõjutatud isiku ideoloogilise vaate või toetatava partei poolt. Kõigile on kindlasti tuttav Ameerika Ühendriikide olukord, kus lõhestatus on juba mitukümmend aastat olnud väga suur. Peaasjalikult on selle tinginud n-ö kaheparteisüsteem, mispeale kaks suurimat parteid, vabariiklik ja demokraatlik, vastanduvad üksteisele täielikult. Seetõttu on inimesed, kes poliitikaga tegelevad, sunnitud võtma seisukohti, mis on erinevad isegi nende lähedaste omadest. Kuna see, et USA ühiskond on poliitiliselt lõhestatud, on kõigile teada, üritavad poliitikud mitte luua olukordi, mis võivad seda süvendada või panna suuri rahvahulkki oma arvamust avaldama, mis võib omakorda tekitada doominoefekti ja viia hullude tagajärgedeni. Kuid ka see on muutumas.
Pew Research Centeri 2014. aastal läbiviidud uuringu järgi on vabariiklased ja demokraadid ideoloogiliselt rohkem lõhestunud ning üksteisest rohkem eraldunud kui eales varem. See on põhjustatud sellest, et on hakatud rohkem üksteisele vastanduma, ning ka sellest, et vähemaks jääb neid, kes kahe leeri vahel on, ehk siis kelle vaated on segu mõlemast. See aga oli enne Donald J. Trumpi presidendiks valimist, mis põhjustas eriti suurt vastasseisu eelnimetatud leeride vahel. Seega tundub, et poliitiline lõhestatus on Ühendriikides jääv nähtus ning sellega on, võib öelda, et juba harjutud.
Küsimusele, kas Eesti Vabariigi ühiskond on lõhestunud, vastatakse erinevalt. Näiteks praegused opositsioonierakonnad on järeldusel, et praeguse olukorra on põhjustanud värsked koalitsioonierakonnad eesotsas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga. Peale parteide omavahelise nääklemise on kuulda ka arvamusi, et Eesti on sügavalt lõhestunud juba taasiseseisvumise ajast, ning see lõhe ainult eskaleerub aja jooksul, tõustes vahepeal esile.
Poliitiline lõhestumine on kogu aeg olemas olnud ja me võtame seda nii tõsiselt seetõttu, et me ei ole Eesti kontekstis sellega harjunud või on see esimene kord, kui seda probleemi laiemalt kajastatakse. Tavaliselt tekivad seesugused inimestevahelised poliitilised erimeelsused riigivõimuga seoses, kui osad on pettunud seni valitsenud võimuliidus ja poliitilist väljundit otsivad inimesed hõõrduvad vana korraga rahul olevatega. Selline efekt on kõikjal maailmas sarnane ja väga harva regioonile spetsiifiline. Paljud politoloogid on öelnud, et see on alles algus ja et meil tuleb sellise mastaabiga ühiskonna lõhestumisega ära harjuda. Nii et seda mõistet võib järgmise paari aasta jooksul üha rohkem vaja minna.